On flokside õitsemise aeg. Lillelõhna on tunda kaugele. Istun aidatrepil hommikukohvi juues. Kell on 6:00. Õhk on jahe aga rohkem selga panna nagu ei raatsi, õhukesest suvekleidist piisab. Kauneid suvepäevi tuleb hoida. Pääsukesed sidistavad ja sätivad end elektriliinile ritta, neid ei ole palju. Rohkem linde nagu polekski. Peale pääsukeste laulu on ainult tuulekohin, sahisev rohi ja naabrikass, juba hommikul vara tuleb ta akna alla kräunuma. Julgeks läinud. Püüan ta siiski minema ajada, muidu ei saa enam üldse uksi lahti hoida, tuleb tuppa. Kuulen lähenevat automürinat, naabrid lähevad tööle. Meie Kurr tuleb istub mu kõrvale aidatrepil, minul kohvitass käes,tema silmitseb niisama. Armastan suvehommikuid maal, need on jumalikud.
2 comments:
Ei kujuta tõesti ette, et kuskil kivikarbis säärane ilu nägemata ja tundmata jääb
Elame enamus ajast korteris ja seetõttu on minu jaoks see kivikarbi tunne igapäevane .Hommikukohv linnusädina saatel väljas või korteris teleka ees.. Kuna sel nädalal on mul võimalus ainult iseendaga olla +kass (kes muide on suurepärane seltsiline),sest ülejäänud pereliikmed on Ernaga seotud, otsustasin majja pageda.
Post a Comment