Päev Kihnus
Kihnut tutvustava voldiku nurgal seisab, et Kihnu on saar, kus kaasaeg ja mineviku traditsioonid eksisteerivad kõrvuti. Kihnu on nagu riik riigis, väike saar ümbritsetud merega, saar mille ühest otsast teise kõndimiseks ei kulu päevagi. See on koht kus ei ole oluline mis kell on ja tõepoolest isegi aeg liigub seal palju aeglasemalt.
On 9-nda juuni varahommik.
Peale paari tunnist bussisõitu jõudsime Munalaiu sadamasse. Ilm oli selge ent tuuline, praamil oli võimalik ka all reisijate ruumis istuda kuid mandrilt tulija jaoks pakkus rõõmu ja elevust vahuse mere ja kaugeneva sadama jälgimine. See kui laine mõned korrad vett kaela viskas, käis asja juurde. Kapuutsiga jope ning müts olid siin asendamatud.
Praamisõit kestis 60 minutit, lapike maad keset merd omandas selgemad piirjooned, sadamas ootasid sõiduautod ja kaks veoautot ning giid Katrin. Tähelepanu köitsid giidi kaunid rahvariided. See on tõepoolest õige, et kõik Kihnu naised, olenemata vanusest, kannavad triibulist seelikut ehk körti(Kihnu muuseumis oli võimalik erinevaid seelikuid ehk körte näha, kusjuures algne Kihnud kört ei olnud triibuline vaid hoopis hall. Kihnu naised on koduhoidjad. Hoolitsevad loomade eest, kasvatavad lapsi teevad põllutöid. Kõik kördid ,sukad,kapõtad koob ta ise. Kui perre sünnib tütar hakkab ta juba varakult veimeid kuduma, sest veimekirst peab pulmapäeval olema kuhjaga täis. Kusjuures suur hulk esemetest tuleb pulmapäeval välja jagada.
Kihnu mees ei kanna rahvariideid. Meeste tööks on kalandus ja meresõit,samuti majaehitus ja remont. Üha rohkem käiakse tööle mandrile.)
Meie päevakava Kihnu saarel sisaldas ringsõitu saarel, lõunat ja folkloorikontserti.
Autoringsõit algas sadamast, sõit veoauto kastis pakkus suurt rõõmu ja tõi mõnelegi meelde lapsepõlvemälestused ja kooliaja. Reet rääkis, et isegi klassiekskursioonil sai veoautoga käidud.
Väike peatus Kihnu kaardi ees, giid tegi lühiülevaate ja ringsõit võis alata. Esmalt sõitsime Säärekülla, väikse peatuse tegime käsitöökaupluse juures. Vahemärkusena pean märkima, et Kihnu saarel liiguvad naiste käed kiiremini kui suud, sest Kihnu naine ei istu käed rüppes niisama lobisedes, vaid iga vaba minut kulub kudumisele ja käsitööle. Väike puuvillane kotike lõngakerade ning varrastega on alati käepärast.
Edasi läks sõit läbi Lemsi - ja Rootsiküla ning peatusime majaka juures. Kivine mererand, kadakad ning kaunite valgete õitega lõhnavad merikapsapuhmad, andsid märku, et kõige suurem kunstnik ja aednik on loodus ise. Nii mõnelgi tuli mõte merikapsas kiviktaimlasse istutada kuid selgus, et aias see taim ei kasva. Veel külastasime kirikut ja muuseumi ning rahvamaja.
Ringsõidul jäi silma männimets, sekka lehtpuid,õitsvad lodjapuud, puis –ja rannaniidud, taime kooslus ,mida säilitatakse. On moodustatud asutus,kes hooldab niitusid niidab pilliroogu,korrastab ranna-alasid. Kihnut ümbritseb palju laide ja seljandikke, mis on pesitsusalaks lindudele, seetõttu on laidude ala külastamine aprillist juulini keelatud.
Ringsõit tehtud, ootas meid rannakämpingu juures roost katusealuste all kaetud toidulauad, kalasupp ja suitsukala maitsesid eriti hästi.
Peale kosutavat kalalõunat oli väike jalutuskäik Mõnu taluni lausa kohustuslik. Mõnu talu eesõues esineti spetsiaalselt meile väikse folkloori kontserdiga. Nautisime Kihnu naiste laulu ja tantsu, esines ka Köstri Virve, kes oma särtsakusega noortelegi silmad ette tegi. Meie pillimees oli lahkesti nõus akordioni mängima, nii andsime kontserdil ka omapoolse panuse. Kihnut jäävad meenutama käsitöö- esemed, mis kaasa ostetud sai:kirjud vööd, randmepaelad, kalendrid, nõelapadjad ja rahvariietes nukud.
Tagasisõit üle mere mandri poole oli palju tormisem, sõna otseses mõttes, kui minnes. Väike praam loksus vahuste lainte meelevallas, vesi lendas üle parda ja ega päris kuivaks jäänud keegi. See oli omaette elamus. Meri suudab alati üllatada ja ei jäta külmaks kedagi. Eevi ja Maie sõnul tegi just praamisõit reisi eriliseks, mandri inimene ju igapäev mere äärde ei saa.
Nagu iga aed, on ka Iie aed pidevas arengus. Protsess, mis ei jõua kunagi täieliku lõpetamiseni. Ei saa öelda, et "nüüd on aed valmis ", aed ei saa kunagi valmis. Aed on inspiratsiooni- allikas, uued ideed aia kujundamisel tulevad vanadest juba tehtud, oma nägemise järgi kujundatud aianurkadest. Nii leiab aastaid seisnud kivihunnik uue funktsiooni. Massiivsed põllukivid on kui "kullakamakad", aedniku unistus, mis loovad täiusliku koosluse olemasoleva maastikuga. Päev Iie Talus järgneb...
Sel aastal korjas tütar pärnaõied, ise ei jõudnudki puu ligi. Rahvameditsiinis tarvitatakse pärnaõisi ammustest aegadest külmetuse, palaviku, gripi ja bronhiidi ravimiseks. Kodustes tingimustes tarvitatakse pärnaõisi kuuma joogina kui higistama panevat, uriini väljutavat ja röga lahtistavat vahendit.
Tegin sel aastal ise esimese kaseviha, seetõttu saigi natuke uuritud vihtade kohta. Ja kui esimese kahe vihaga metsast tulin, tuli välja, et neist sai tegelikult ainult ühe viha, abikaasa sidus vihad omavahel kokku ja arvas, et nüüd on juba viha mõõtu. Varem meil oma sauna ei olnud ja seetõttu ei olnud vaja vihtu(vihtasid) tegemas käia.
Kuivatatud pärnaõied, lilled pulma aastapäevaks, värske vihaga sauna, kaevukülma veega tünn, no mida veel ühel kuumal suvepäeval oodata.
